Lapis lazuli

Lapis lazuli, tuntud ka kui lasuurkivi, on looduslikult esinev erksa ultramariinsinise värvusega moondekivim ja vääriskivi, mis olenevalt leiukohast koosneb eri proportsioonides mineraalidest lasuriidist, püriidist ja kaltsiidist, võib lisandina sisaldada väiksemas koguses diopsiidi, sodaliiti jt mineraale. Kivi sügavsinises värvuses kulgevad kuldsed püriidi- ja valged kaltsiidisooned ja -laigud.

Lapis on ladina keeles kivi ja lazuli on omastav vorm keskladina sõnast lazulum 'sinine'. Lazulum on nagu lazurium ja vanakreeka lazoúrion tulnud araabia-puštu sõnast لازورد lāzaward 'taevasinine'.

Eesti keeles kasutatakse kivi nimetust sünonüümsena mineraali lasuriidi nimetusega^[1].

Koostis

Lasuurkivi kõige olulisem mineraalne komponent on lasuriit (tavaliselt 30% kuni 40% kogumassist), sodaliitide perekonna sinine feldšpatoidne silikaatmineraal valemiga Na₇Ca(Al₆Si₆O₂₄)(SO₄)(S₃)·H₂O. Lisaks sisaldab lasuurkivi valget kaltsiiti ja kuldse metallihelgiga püriiti. Mõned lasuurkivi proovid sisaldavad augiiti, diopsiidi, enstatiiti, vilgukivi, haüiini, küünekivi, noseaani ja väävlirikast löllingiiti. Lasuurkivi esineb tavaliselt kristallilises marmoris kontaktmoonde tulemusena.

Intensiivne sinine värvus on tingitud kristallis sisalduvast triväävliradikaalanioonist (S•−3). Diväävli (S•−2) ja tetraväävli (S•−4) radikaalide olemasolu võib värvi vastavalt kollase või punase suunas nihutada. Need radikaalanioonid asendavad sodaliidi struktuuris kloriidioonioone.

Leiukohad

Kõige kuulsamad lasuurkivi maardlad asuvad Afganistani Badakhshāni provintsis Lääne-Hindukušis. Koktša jõe orus Sar-e Sangi lähedal asuvad kaevandused olid kasutusel juba Vana-Egiptuse ajal. Kivi lõhuti puulõkkel: järsk külma veega kustutamine tekitas pragusid, mis võimaldas kivi hiljem välja tükeldada. Tänapäeval kasutatakse Badakhshāni kaevandustes lõhkeainet. Afganistani sõja ajal mängis Panjshayri oru kontroll olulist rolli lisaks tema strateegilisele tähtsusele; väärtusliku lasuurkivi tarne oli relvade ostmise sissetulekuallikas.

Olulised maardlad asuvad ka Venemaal. Parimad lasuurkivisordid pärinevad Baikali järve lähedal asuvast Malobõstrinskoje maardlast. Sljudjanka jõe ääres asuva leiukoha avastas Erich G. Laxmann aastatel 1784–1785 tsaari Teaduste Akadeemia tellimusel Baikali järvel teaduslikke uuringuid tehes.

Teised leiukohad asuvad Tadžikistanis Ljajvar-Dara lähedal Pamiiris Badakhšani/Šahdara ahelikus. Samuti on leiukohti Ovalle lähedal Tšiilis, Iraanis ja Cascade'i kanjonis San Bernardino maakonnas Californias USAs.

Kasutamine

Vääriskivi

Kuldselt sädelevate püriidiosakestega lapis lazuli 't on vääriskivina kasutatud juba esiajast vähemalt 7000 aastat tagasi.

Vanim lapis lazuli kasutus ehtekivina on leitud Induse kultuuri eelses Lõuna-Aasia Mehrgarhi kultuuris umbes 5000. aastal eKr, kusjuures kivim pärines vanimatest Afganistani kaevandustest. Koktša oru mäenõlvadel asuvad kaevanduskäigud 1500–5000 meetri kõrgusel. Siit kaevandatud lapis lazuli müüdi töötlemata plokkide, aga ka poleeritud helmeste kujul Aasia kaugematesse piirkondadesse. Struktuurianalüüsid on näidanud, et Ida-Iraanis Shahr-e Sūkhté muistisest (umbes 2700.–2300. aastad eKr) leitud materjal pärineb Koktša orust, samuti importisid lasuurkivi Põhja-Iraanis asuva Tepe Hissari elanikud. Mõlemas kohas on leitud töökodasid 3. aastatuhande keskpaigast, kust lisaks lapis lazuli tükkidele leiti ka töötlemisriistu nagu tulekivist puurid ja terad ning jaspisest nuiad ja silurid.

Lasuurkivil oli juba vanaajal sümboolne tähendus. Selle mineraali importi Vana-Egiptusesse on dokumenteeritud alates 1. dünastiast Djeri valitsemisajal (umbes 2980 eKr). Lasuurkivi leidub regulaarselt Uue riigi vaaraode haudades. Tutanhamoni kuldsel surimaskil koosnevad panustehnikas silmaääred ja kulmud lasuurkivitükkidest. Lasuurkivid on paigutatud ka rinnal laia kraesse ja vasaku käe sõrmusesse. Tutanhamoni maski teistes osades kasutati ultramariinsinist värvi klaasist panuseid, näiteks nemes-peakatte triipudes. Egiptlaste seas olid populaarsed lasuurkivist skarabeused.

Umbes 2200. a eKr asusid Induse kultuuri inimesed elama Põhja-Afganistanis asuvasse Shortugaisse, et valmistada sealsest lasuurkivist helmeid ja nendega kaubelda.

Mesopotaamias leitud lapis lazuli pärineb samuti Põhja-Afganistanist. Uri kuninglikest haudadest leitud ehted näitavad selle laialdast kasutamist sumerite seas umbes 2000 eKr.

Assüüria kuningas Šamši-Adad I (18. sajand eKr) mainis lasuurkivi teistest riikidest pärit väärismaterjalide hulgas. On teada, et Assüüria pealinnas Aššuris maksis see pool hõbeda hinnast. Vääriskivi levis edasi läände, Aššurist toodi lapis lazuli hetiitide linna Kanešisse, kus see maksis kolm korda enam kui hõbe. Ugariti hauakambrites on lasuurkivihelmeid leitud õmmelduna pidulikele rõivastele. Lasuurkivi mainitakse mitu korda umbes samast ajast pärnevas Gilgameši eeposes.

Kesk- ja Põhja-Euroopa hilise pronksiaja sinistes klaashelmestes on reeglina värviandjaks koobalt, ent 2017. aastal avastati esmakordselt oletatavasti ultramariiniga värvitud klaashelmes.

Dekoratiivkivi

1591. aastal surnud püha Aloisius Gonzaga maeti lasuurkiviurni. Rooma Gesù kirikus kaunistati Püha Ignatiuse kabeli altar umbes 1700. aastal lasuurkivist sammaste ja kullaga kaetud lasuurkivist gloobusega. Pikka aega peeti seda looduks ühest lasuurkiviplokist, kuid hiljem on leitud, et tegemist on rohkelt seda kivimit sisaldava mördiseguga. Peterburi Iisaku katedraali ikonostaasi keskmised sambad on u 1800. aastal valmistatud sellest kivist. 1851–1864 ehitatud Potsdami Orangerieschlossis tellis Friedrich Wilhelm IV lasuurtoa, mille mööbel oli vääriskividega kaunistatud. 20. sajandi lõpus loodi Viinis purskkaev 18,3-tonnisest Tšiilist pärit suurimast kunagi leitud lasuriitmonoliidist.

Värvipigment

Lapis lazuli mängis lääne kunstis olulist rolli, kuna sellest tehti erksinist valguskindlat värvipigmenti (kuningsinine, ultramariin). Keskaegsetes kunstiteostes ei kasutatud seda massiliselt, kuna pigment oli erakordselt kallis. Nimetus "ultramariin" viitab, et seda tuli hankida kaupmeestelt "üle mere". Renessansiajal maksis unts kvaliteetset ultramariinsinist umbes sama palju kui unts kulda.

Kuigi varem arvati, et juba Kellsi evangeliaaris kasutati ultramariini lisaks indigole^[2], on tänapäeval selgunud, et värvaine pärines sinerõikast. Kuid Ottode raamatumaalis, näiteks Codex Aureus Epternacensises, on sellega maalitud taevane sfäär ja vähem tähtsad sinised pinnad on maalitud asuriidiga. Lapis lazuli pigmenti on külluslikult kasutatud Berry hertsogi tundideraamatute illuminatsioonis, mis on üks luksuslikumaid näiteid 15. sajandi raamatumaalist^[3]. Alates Itaalia renessansist (quattrocento) on lapis lazuli ja kulla kasutamine maalikunstnike ja patroonide vahelistes lepingutes selgesõnaliselt sätestatud, eriti neitsi Maarja rüü sinise värvuse kujutamisel. Padua Scrovegni kabeli Fra Angelico ja Giotto freskode erksinine taevas on maalitud peenestatud lapis lazuli pigmendiga. Pigmendi saamise tehnoloogia on kirjas Cennino Cennini ülestähendustes u 1400. aastast^[4]^[5]. Albrecht Dürer kasutas ultramariini mitmes oma tellimustöös. Helleri altari tellijale kirjutab ta kirjas suurtest kulutustest peenele ultramariinpigmendile, mille unts maksab kümme-kaksteist tukatit.

Maarja külastus Berry hertsogi tundideraamatus fo 38v
Giotto Joakimi unenägu
Ultramariin rätiku värvina Jan Vermeeri maalil "Tütarlaps pärlkõrvarõngaga"
Hiroshi Ōnishi: View of Remembrance I (2009)

Kesk-Aasia islami arhitektuuris kasutati lapis lazuli pigmenti erksiniste keraamiliste plaatide valmistamiseks, mida on kasutatud näiteks Bibi-Hanumi mošees ja Ulugbeki medreses Samarkandis või Mir-i-Arabi medreses Buhhaaras. Kivim toodi Koktša oru leiukohtadest Põhja-Afganistanis ja seda viidi ka läände mööda Siiditeed.

Lapis lazuli pigmenti on leitud ka Pärsia keraamikalt 12.–14. sajandil, samuti 18. sajandi Meisseni portselanilt. Kui 1828. aastal avastati sünteetilise ultramariinisinise tootmisprotsess, kaotas looduslik pigment Euroopas järk-järgult oma majandusliku tähtsuse.

Looduslikku lapis lazuli pigmenti, mis on keeruka ekstraheerimisprotsessi tõttu endiselt väga kallis, kasutavad jätkuvalt Euroopa restauraatorid. Ida-Aasias, eriti Jaapanis ja Hiinas, samuti Araabias hinnatakse looduslikku ultramariini kui taevalikku ja seetõttu kuninglikku sinist samuti jätkuvalt kõrgelt. Jaapani kunstnik Hiroshi Ōnishi lõi 2009. aastal lapis lazuli pigmenti kasutades maaliseeria, muuhulgas Kyotos asuva Nanzen-ji templi jaoks.

Vaata ka

Viited

↑ Sõnaveeb
↑ "The Book of Kells. - smarthistory.com". Originaali arhiivikoopia seisuga 15. jaanuar 2026. Vaadatud 6. juunil 2026.
↑ Sumptuously Illustrated Medieval Manuscript—The Belles Heures of Jean de France, Duc de Berry—On View at Metropolitan Museum. March 4, 2010. - The Metropolitan Museum of Art
↑ Lapis Lazuli. - Illuminating Objects
↑ Cennino D' Andrea Cennini. On The Character of Ultramarine Blue, and How to make it. Chapter LXII. - Il Libro dell' Arte. Second Section.

[1] Sõnaveeb

[2] "The Book of Kells. - smarthistory.com". Originaali arhiivikoopia seisuga 15. jaanuar 2026. Vaadatud 6. juunil 2026.

[3] Sumptuously Illustrated Medieval Manuscript—The Belles Heures of Jean de France, Duc de Berry—On View at Metropolitan Museum. March 4, 2010. - The Metropolitan Museum of Art

[4] Lapis Lazuli. - Illuminating Objects

[5] Cennino D' Andrea Cennini. On The Character of Ultramarine Blue, and How to make it. Chapter LXII. - Il Libro dell' Arte. Second Section.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]