Mahalaskmine

Francisco de Goya maal ülestõusnute mahalaskmisest Madridis

Mahalaskmine on tapmisviis, mille korral tulistatakse tapetavat tulirelvast.

Mahalaskmist kasutatakse ka surmanuhtluse viisina, eriti sõja ajal ja sõjaväes.

Surmanuhtlus mahalaskmise läbi on üsna vana meetod. Seda on sageli kasutatud, sest tulirelvad on sageli kohe saadaval ja lask hukatava elutähtsasse organisse tapab üsna kiiresti.

Tavaliselt viivad mahalaskmise läbi mitu sõdurit või korrakaitseasutuse töötajat. Kõik laskurid peavad päästikule vajutama üheaegselt, et nad ei saaks teada, kes neist tegi surmava lasu ja et poleks viivitusi protsessis. Hukatav on hukkamise ajal enamasti püsti või istuvas asendis. Tihti kaetakse ta nägu või silmad, aga vahel on hukatav ilma katteta ja näeb laskureid.

Üksikutes riikides on kasutatud ka hukkamist kuklalasu teel. Sel juhul astub timukas (harilikult üks) hukatavale selja taha ning tulistab teda kuklasse. Viimast kasutati näiteks osadel juhtudel Nõukogude Liidus.

Paramilitaargrupeeringute ja üksikisikute poolt toime pandud mahalaskmised, niisamuti loomade tapmised antud viisil võivad toimuda ka muul moel.

Mõnedes riikides viiakse hukkamine mahalaskmisel teel, läbi koidikul või päikesetõusul. See on pannud aluse fraasile "koidikul maha lastud".

NSV Liidus ja ka Eesti NSV-s aastatel 1956–1970 lasti hukatav ühe täideviija poolt püstolist maha. Hukkamise juures viibis ka komisjon, kuhu kuulus ka vangla arst, kes tunnistas hukatu surnuks.

Samal viisil hukati ka viimase inimene Eestis 11. septembril 1991.